Üksik hunt leiab ikka vahest karja üles.

Kätte oli jõudnud traditsiooniline filmikaõhtu, mida korraldati laagris igal laupäeval; viimasel ajal muidugi rohkem, sest oli suvi ja laagris leidus ikka neid, kes koju minna ei tahtnud. Carteril olid selleks samuti omad põhjused, miks ta koju ei läinud - põhiline neist oli see, et tema kodulinnas elasid tema endised bändikaaslased ja ta ei tahtnud nendega kokku puutuda. Perega olemine ei tekitanud poisis samuti eriti pingeid ja hetkel ta tundis nagu ta oleks üksik hunt siin maamunal. Laagris oli ta teinud mõned tutvused, aga otseselt sõpru ei ole ta leidnud. Ühisüritustest võttis ta siiski aeg-ajalt osa - nagu ka tänasest filmiõhtust - kuid veetis neil siiski üldiselt üksi aega. Ta oli siin juba aasta aega olnud ja endiselt ei tundnud, et ta massiga oleks ühte sulanud. Võib-olla ta ise oli lihtsalt nii kinnine ega osanud enam sõprussuhteid leida.

Filmika jaoks oli lavaesise ette pandud suur valge ja paks kangas, mis oli nende ekraan. Film ise tuli prožektorilt. Carter oli veidi hiljaks jäänud ja magas selle tõttu alguse maha. Lisaks sellele olid vabad vaid väga vähesed istumiskohad, kuid ühe ta siiski suutis leida tumedapäise näitsiku kõrval. Kui ta ei eksinud, siis Hannah oli tema nimi. Ta muigas õrnalt neiule, kelle kõrvale istus ja viis seejärel pilgu ekraanile. Olemine oli vaatajate jaoks samuti mõnusaks tehtud - pinkidele oli pandud hunnikuteviisi patju ja lisaks ka pleede, aga pea kolmekümne kraadistes öödes ei hakka kellelgi kindlasti külm; pleedid olid pigem pinkide pehmenduseks. Keegi oli filmiks valinud klassikalise õuduka "Scream" esimese filmi, millest Carter eriti vaimustuses polnud, aga see oli ikka parem, kui oma toas istumine.

OT: Hannah

Hannah oli terve eelmise öö ärkvel olnud, sest ta lihtsalt ei suutnud seda raamatut, mida ta luges, enne käest panna, kui see läbi loetud sai. Selleks ajaks näitas kell juba hommikusöögiaega. Pärast mune ja peekoneid jäi ta paari sõbrannaga lobisema. Need meelitasid ta endaga šoppama, kust saabuti alles lõuna ajaks. Pärast lõunat tegi neiu videokõne oma parima sõbraga, kes reeturi kombel neiu suveks üksinda laagrisse jättis. Hannah’l ei ole sellega tegelikult probleemi, ta niisama tögab Jasperit sellega. Talle on siin laagris uusi sõpru tekkinud. Mitte küll nii lähedasi, niiet Jasper heaga hoidku pärastlõunati oma mobiiltelefoni võrgus. Suve jooksul tuleb tavaliselt uusi laagrilisi ja kuigi nad on tavaliselt palju nooremad kui Hannah, siis teinekord on nendegagi vahva tutvuda ja midagi ette võtta.
Pärast videokõnet käis Hannah pesus, sättis ennast korda ja oligi märkamatult õhtusöögi aeg, pärast mida oleks ju täpselt õige aeg, et magama minna, et järgmiseks hommikuks puhanud oleks. Hannah prooviski. Vähkres veidi ühtpidi, veidi teistpidi, kõhuli, selili, küliti...ei midagi. Üleväsimus nii suur, et lihtsalt ei tule und. Mõtles siis, et scrollib telefonis veits. Võttis laagri päevakava ette. Ta teadis, et on traditsiooniline iga-laupäeva filmikas, aga ta ei mäletanud, mida seekord näidatakse. Mingi õudukas. Hannah kergitas kulme, tõdedes, et see võib ju isegi huvitav olla.
Filmiõhtule jõudis neiu täpselt sekund pärast seda, kui tuled kustu lasti. Koperdas seal nii ruttu kui sai ühele vabale toolile, kohendas patja tagumiku all ja sättis pleedi sülle.
Mingil hetkel tuli Carter tema kõrvale. Hannah polnud selle kutiga eriti palju suhelnud. Paaril lõkkeõhtul temaga jämminud küll, aga siis oli ka palju teisi seal, niiet ega nad eriti vestelnud polnud. Hästi pealiskaudselt vaid. Hannah naeratas kutile, kui too muigega justkui küsis, kas võib tema kõrvale istuda. Ikka tohib.
Kui film umbes poole peal oli, tundis Hannah, kuidas väsimus peale tungib ja uni niitma hakkab. Veidi omaette haigutanud, võttis ta vastu otsuse, et paneb korraks silmad kinni. Ta ei tahtnud oma ära minekuga teisi segama hakata, niiet otsustas veidi tukastada. Küll mõni hirmsam koht mõne noore plika kiljuma paneb, mille peale Hannah kindlasti ärkvele ehmub.
Korraks silmade sulgemisest sai täiesti ümbritsevat unustama panev magamine, mistõttu Carter ühel hetkel enda käsivarrel neiu pead tunda võis.

Kuigi see film ei olnud Carteri üks lemmikuid, oli ta siiski seda poolsüvenenult vaatama jäänud. Olles varem seda õudukat näinud, siis teadis ta juba ette, mis seal täpsemalt juhtuma hakkab ja kus võpatama panevad kohad on. Silmad ekraanile suunatud, ei olnud Carter tähelegi pannud, et tema kõrval istuv Hannah oli tukkuma jäänud, kuni ta viimaks neiu pead oma käevarre vastus tundis. Ta leidis end järsku pisut kohmetust olukorrast, sest ei suutnud otsustada, mida ta tegema peaks - kas ajama neidise üles ja vajadusel saatma ta oma majakesse magama või panna end mugavamasse asendisse, et Hannah tema najal edasi tukkuda saaks? Carter oleks end pisut halvasti tundnud, kui oleks neiu magusast unest üles ajanud ja teadis, et ühel hetkel peab seda tegema, aga seda võis ka ju edasi lükata? Ilmselgelt ei olnud Hannah sellest filmist nii vaimustuses, kuna uni oli lausa peale tulnud. Seetõttu lasigi Carter end pisut madalamale, et neiu saaks oma pea tema õlale sättida ja äkki nii oli tal ka mugavam magada. Noh, see ei olnud just ideaalne lahendus, aga peaasi, et neidisel kael hiljem ei valutaks.

Kui film lõppes ja inimesed hakkasid vaikselt ära minema, raputas Carter neidist õrnalt, et too üles ärkaks. “Tere hommikust, unimüts,” sõnas Carter muiates, vaadates neiu poole. See võis temas parajalt segadust tekitada, sest väljas oli ometigi ju pime, kuid loodetavasti Hannah mõistis kiirelt, et tüüp oli seda vaid naljaga öelnud. “Film just lõppes ja ma ei tahtnud sind varem üles ajada. Võib-olla peaksid oma majakesse magama minema?”

Hannah magas nii sügavalt, et ta ei kuulnud filmivaatajate kilkeid ega tundnud seda, et Carter enda asendit muutis, et tal mugavam magada oleks. Seekord ei näinud ta ka ühtegi unenägu. Vähemalt ei mäletanud ta, et oleks näinud, kui ta Carteri õrna raputuse ja vaikse hääle peale ärkas. Ta oli endiselt meeletult väsinud ega saanud üldse aru, mis just juhtus. Ta vaatas täiesti mittemidagiütleva pilguga Carterile hetke otsa, ajas end rohkem sirgu ning vaatas siis ruumis ringi. Inimolendid jalutasid ruumist välja. Ainult Carter oli veel seal tema juures. Ümbrus tuvastatud, meenus ka kõik, mis eelnes sellele, kui ta unne vajus. “Vabandust..ma..,” Hannah ei suutnud lauset ka lõpetada, sest haigutus tuli peale. Ta hakkas ise naerma selle peale ja raputas pead, ohates seejärel sügavalt. “See oli mu esimene kord. Niimoodi magama jääda.” Jumal tänatud, et hommik polnud ja väga okei on majakesse oma tuppa magama minna. “Tahaks juua enne,” lausus Annie, mõtlemata sellele, et Carter võib sellest  midagi muud arvata kui seda, et neiul kurk kuivab ja ta vett tahaks. Ta ei eeldanud, et Carter talle vett hankima peab. Lihtsalt âsja ärganud Hannah vastus kuti küsimusele. Aju ei tööta hetkel, ei ole lihtne sada protsenti adekvaatseid vastuseid anda.

Carter muigas, kui Hannah mainis, et see oli esimene kord tal niimoodi magama jääda. “Tundub, et sa oled siis ikka päris väsinud ja vajad korralikku und. Või oli film nii igav?” küsis ta, vaadates Hannah’ poole, kes endiselt unine välja nägi - loomulikult oli ta äsja ärganud, seega siin polnud midagi imestada. Carteril ei olnud neidisele vett pakkuda, ent selle leidmine ei tohiks suurt probleemi valmistada. “Sul oma majakeses kindlasti on vett,” lausus kutt. Kui külmkapis ei ole, siis kraanivesi aitab ka häda korral juua. “Või kui sul ei ole, siis võin sulle pakkuda jääkülma gaasita vett oma külmkapist,” lisas tüüp laialt muiates. See ei olnud kuigi Carter-lik olla nii sõbralik kellegi vastu, et lausa vett pakkuda oma külmikust, aga eks ta igatses inimestega suhtlust rohkem kui tunnistada tahtis. Poisi tuttavad olid tema jaoks vaid need, kellega sai ainult tundides suheldud, aga need tüübid olid ka suveks koju läinud. Ja Hannah oli ju veel laagris ja istus tema kõrval, eks. Võib-olla ta üritaski uut sõprussuhet luua, üritades seejuures leida eeskäänet, et võib-olla viis minutit suhtlusaega veel sebida ja neidisele endast head muljet jätta.

“Sul on tuline õigus!” kiitis Hannah poisi loogikat, “Väsimuse osas. Filmi oleks tahtnud lõpuni näha, aga ma lihtsalt ei jaksanud.” Neiu triiikis kätega nägu ja hakkas siis pleedi, mille ta endale enne jalgadele sättis, kenasti kokku voltima. “Lugesin eile öösel hommikuni raamatut ja, palun väga, tulemus oli sinu ees,” muigas Hannah. Juhtub. Kõigiga juhtub. Vähemalt nendega, kes temasugused on - sellised, kes lihtsalt ei suuda head raamatut käest panna. Pleed kokku lapitud, tõusis neiu püsti. “Jaa, ikka,” lausus Hannah selle õhtu kõige reipama lause. Talle tundus nagu teeks Carter vihje, et Hannah võiks nüüd jalga lasta, siis saaks Carter oma elu ka edasi elama hakata. Ja siis kuti teine lause mõjus hoopis vastupidiselt. Hannah ei saanud enam midagi aru - taheti temast lahti saada või siiski mitte?
“Ma arvan, et ma ei taha riskida sellega, et ma teist korda...sinu isiklikus ruumis unne vajun, “ muigas Hannah. Ahvatlev pakkumine, aest see praegu nii sõbralik Carter tundub nii huvitav ja armas, et hea meelega kasutaks juhust ja lobiseks temaga pikemalt. Aga Hannah ei jaksa. Ta vajab und. Sellisena teeb ta oma margi kuti ees veel nii täis, et edaspidi peab Carter teda veidrikuks ja hoiab temast kilomeetri kaugusele.

“Ma just arvasin, et õudukad pigem hoiavad inimesed üleval, isegi siis kui nad rampväsinud on. Tuleb välja, et tõestasid mulle vastupidist,” arvas Carter kergelt muiates. Tüüp mõistis väga hästi seda, et head raamatut on raske käest ära panna - ta oli isegi palju rohkem raamatuid hakanud lugema peale seda, kui oli laagrisse tulnud. Enne ei olnud selleks paratamatult lihtsalt aega, sest bänd oli võtnud ära suurema osa tema vabast ajast. Carter ei tahtnud absoluutselt anda vihjet, et tahab Hannah’st lahti saada, pigem lihtsalt tuli loogilisele järeldusele, et tema enda majake on vast kõige parem koht, kust endale vett hankida, kui selleks isu on. Kohvik on ju ammu kinni.
“Ma ei pannud seda üldse pahaks,” sõnas Carter siiralt. Füüsiline kontakt, mistahes kujul, oli see, millest ta oli puudust tundnud. Alguses oli küll ehmatav, et Hannah oli tema peale magama vajunud, aga sellest ehmatusest sai ta kiirelt üle, sest oli isegi ju end mugavamalt sättinud nii enda kui neidise jaoks. “Aga loomulikult, sa tahad magada ja ma ei tahagi tegelikult sinu und segada. Seega lähme?” küsis kutt, mõeldes selle all, et osa teest on neil ikka ühine ja selle maa võisid koos minna. Kahju küll, et Hannah tema kutsest kinni ei haaranud, aga ta ka mõistis, et neiu ei olnud palju magada saanud ja võis iga hetk uuesti ära vajuda.

“Ma olen alati seda meelt olnud, et kui inimene on väsinud, siis suudab ta igas asendis ja igal pool igasugustes tingimustes magama jääda. Iseasi, kas see mõistlik on,” ütles Hannah. Tõenäoliselt oleks Hannah’l ka praegu kael kange või kuskilt mujalt valus, kui Carter poleks enda asendit sättinud nii, et mõlemal mugav oleks. Oleks Hannah teadlik sellest, et Carter end tema pärast teistmoodi istuma sättis, siis täitsa tänaks kutti selle eest.
“Eks ma ilmselt oleks juba teadlik, kui sa oleks seda pahaks pannud,” muigas Hannah. Ilmselt iga teine suvaline oleks neiu kas üles raputanud või siis lihtsalt endast eemale lükanud. Või kohta vahetanud. Igatahes teinud midagi nii, et keegi tema peal ei vedeleks. Hannah’l vedas, et tema kõrvale just Carter istuma tuli.
“Kas just tahan, aga elu näitab päris otseselt, et natuke nagu peaks,” lausus Hannah. Ta ei tahtnud, et Carter arvaks, et Hannah ei taha temaga aega veeta. Ikka tahtis. “Teeme nii, et praegu sa saadad mu kenasti minu majani ja hommikul sööme koos hommikust?” tegi Hannah ettepaneku.

“Ausalt, ma arvan, et igal pool mujal kui oma voodis magamine ei ole mõistlik. Pärast ärkad üles ja pead taluma kaelavalu või misiganes muud liigesevalu, kui midagi oli jäänud magamise ajaks imelikku asendisse,” arvas Carter. Oh, seda ta on ise kogenud küll ja veelgi, aga mis teha kui uni tuleb peale ja on olemas nii koht kui ka võimalus, et natuke tukastada. “Kuidas sul on, kas kael on kange või miskit?” tundis ta seejärel huvi.
“Tõsi,” sõnas Carter muiates. “Mul vedas, et võhivõõras mu peale magama ei jäänud. Kui oleks, ma ei teagi, mida ma oleks teinud,” tunnistas ta siis. Tal oleks ikka päris ebamugav olnud, aga ta ei tahaks just ebaviisakas olla ja inimest üles ajada. Ilmselt siiski oleks ta seda teinud, kui oleks tegemist olnud võõraga. Hannah ja teised tuttavad võisid eranditeks olla. Ega laagris õnneks pole ka otseselt täielikult võõrast rahvast, kui pole just täiesti uusi laagrilisi juurde lisandunud.
Carter noogutas, nõustudes neidisega, et ta peaks end välja magama. Kui Hannah pakkus välja koos hommikust süüa, lõi Carteri nägu naeratades särama - loomulikult oli ta sellega nõus. “Hea plaan. Ma olen päri sellega.” Carter tõusis pingilt püsti, et koos neidisega majakeste poole jalutama hakata.

“Oma voodi on see kõige parem variant,” ei nõustunud Hannah sellega, et see ainuke mõistlik variant on. Sõbra juures diivanil on ka okei magada ja telgis õhukesel madratsil. Pool-istukil kuskil tooli peal...vot see ei ole mõistlik. “Mul on kõik okei,” vastas Hannah, samal ajal kaela ühelt küljelt teisele kallutades. Justkui kontrollides, kas ikka on kõik okei. Oli küll, mitte kuskilt polnud valus ega kange. Ei mingit raginat. Carter oli oma sättimisega head tööd teinud. Vist on palju ette tulnud seda, et peab kellegi magamisasendit kohendama? “Oled vist varemgi teisi paremasse asendisse magama sättinud?” küsis neiu, tahtes oma mõttesse tulnud küsimusele vastust saada.
Hannah oli veits üllatunud selle üle, et kuti nägu nii särama lõi. Aga neiul oli seda hea meel näha. Noored hakkasid majakeste poole jalutama. “Tuled hommikul mu ukse taha kolistama või saame sööklas kokku?” uuris Hannah, välistades koheselt selle variandi, et tema kuhugi ukse taha läheb. Igalühel omad hirmud, eksole.

Carteri tegi see umbes sama välja - jah, oma voodi oli kõige parem ja seega ka kõige mõistlikum. Teisi variante ta endiselt mõistlikuks ei pidanud nagu ennist väitnud oli. “Kindlasti,” nõustus kutt kõhklemata. Hea oli aga kuulda, et Hannah’l kuskilt ei valutanud. See tähendas, et oma asendi sättimine oli toiminud nii talle endale kui ka näitsikule, kes selle tõttu valudeta üles oli ärganud. Hannah’ küsimus ajas kuti hetkeks kergelt naerma. “Ee, ei,” sõnas Carter. “Keegi ei ole kunagi mu peale magama jäänud,” lisas ta, “seega see oli mu jaoks esmakordne kogemus ja ma tahtsin lihtsalt, et sul võimalikult mugav oleks.” Kuigi Hannah sellest une keskel ilmselt poleks aru saanud, kas tal on mugav või natuke ebamugavam, mõtles kutt siiski sellele. “Teeme nii, et ma tulen siis sinu ukse taha näiteks.. kell 9? Kas selleks ajaks saaksid end valmis?” pakkus Carter. Kuna suurem osa teest sööklani oli neil sama, siis ei pidanud Carter seda mõttekaks, kui nad alles sööklas kohtuvad.

“Aitäh sulle!” tänas Hannah kutti siiralt selle eest, et too tema mugavuse eest hoolt kandis

“Jaa..ma usun küll...kell 9 tundub väga hea plaan,” puterdas neiu, samal ajal endale mõtteis korrutades, et tuleb hommikul kella kaheksaks äratus panna. Ja igaks juhuks Jasperile ka teada anda, et sööb hommikul koos kellegi teisega. Jasper ilmselt hakkab erinevaid asju ette kujutama, aga las ta siis kujutab, tema kujutlusvõime polegi ammu treenimist saanud. Vähemalt mitte Hannah poolt.

“Et siis hommikuni!” lausus Hannah, olles majani jõudes üsna kohmetu, et kas ta peaks nüüd noormeest kallistama või teda uuesti tänama või lihtsalt käega viipama ja maruruttu tuppa jooksma. Ühest küljest tundis ta end Carteri juuresolekul vabalt, teisest küljest aga hoopis vastupidiselt väga ebamugavalt. Vähemalt hetkel, kui oli aeg tudumise ajaks teineteisega hüvasti jätta. “Kell üheksa,” ütles Hannah ja naeratas kuidagi poolebalevalt, aga silmnähtavalt rõõmsalt. See neiu ei tundnud praegu ise ka ennast ära - on viimane aeg minna ja end välja puhata.

Carter muigas õrnalt, kui Hannah teda tänas. Ausalt, polnud tänu väärt, aga ta ei hakanud seda ka valjult ütlema, kuna tundus, et neiu oli siiralt tänulik. “Teeme nii,” sõnas noormees, kui Hannah tema kella üheksase plaaniga nõus oli. Tundus mõistlik aeg, et sööma minna ja ehk oli Hannah selleks ajaks end välja ka puhanud. Või no, vähemalt rohkem, kui ta praeguseks oli. Kahekesi jalutades olid nad peagi saabunud majakeste juurde. Jah, tundus et see moment oli pisut kohmetu, aga Carter ei olnud kindlasti see, kes kallistama kedagi läheks, kui ta ennast just väga vabalt ei tundnud ja pikka aega ei olnud tema elus enam sellist inimest olnud. “Näeme kell 9,” teatas Carter. “Maga hästi,” lisas ta veel enne, kui otsa ringi pööras ja enda majani jalutas.

Hommikul ärkas noormees poole üheksa paiku üles ja läks otsejoones duši alla. Viisteist minutit hiljem astus ta vannitoast välja, rätikuga veel oma niiskeid juukseid sasides. Selga pani ta õhukesed riided - lühkarid, t-särk ning jalga plätud. Aastaringselt suvise ilma jaoks ei olnud midagi paksemat vaja. Minut enne üheksat astus ta oma majakesest välja, pani ukse lukku ning sammus Hannah’i maja ette, jäädes selle lähedusse ootama. Ta toetas end paadisilla reelingu vastu ja otsustas, et pole mõtet koputama minna, kui neil oli niikuinii kell üheksa lepitud kokkusaamine.

OT: Haha, Jasper lendas suveks koju.